Kus me elama hakkame?
Eneselegi üllatavalt ei olnud see aga minu esimene küsimus abikaasale, kui põhimõtteline otsus Luksemburgi elama kolimise osas pea kolm kuud tagasi sündis. Uuest võimalikust elupaigast olulisemgi oli teadmine, kus saab haridusteed jätkata 5-aastane perepoeg ning kas ja millist arstiabi saame perega võõrsil kasutada.
Nüüd juba pisut enam kui kolm nädalat siin elades ning kohtudes mitmete siinsete eestlastega, võin aga tõdeda, et see on peaaegu kõige olulisem küsimus, mida siinsesse suurhertsogiriiki kolides endalt küsida.
Tõtt-öelda pani see alguses pisut isegi imestama. Kuna esialgse plaani kohaselt plaanisime perega elupaiga vahetust aastaks-kaheks, siis otsustasime me teadlikult väga suurt rõhku elupiirkonna valikule mitte panna.
Olime aga harjunud pigem mustriga, kus koduses Eestis kellegiga kohtudes ei esitata tavapäraselt esimest küsimust uuele tuttavale tema elupaiga kohta. Siin tundub see lausa kohustuslik olevat. Ja küsimus ei ole sarnaselt Eestile mitte sinu materiaalse võimekuse, elukorralduse ja võib öelda, et hobide ja muude näiliste eelistuste teada saamiseks. Ei seda mitte.
Igal juhul oleme end nüüdseks perega sisse seadnud Luksemburgi lõuna piirkonnas, linna südames - Gares.
Võimalikku elupaika otsisime Interneti teel kohalikest kinnisvaraportaalidest. Tulenevalt aja survest (meil oli üürikorteri leidmiseks aega napilt kuu) ei saa me sugugi öelda, et tegime parima valiku. Kuid ma arvan, et praeguses eluetapis parima võimaliku valiku. Kuna kolisime Luksemburgi koos väikeste lastega, siis ei pidanud me õigeks ka kasutada kuuajalist võimalust elada abikaasa töökoha poolt pakutud korteris. Kahekesi kolides oleksime seda varianti aga kindlasti kasutanud.
See oleks andnud hea võimaluse kohapeal ringi sõita, erinevate elupiirkondadega lähemalt tutvuda ning ka korteritele koos silma peale visata.
Nüüd olime sunnitud tegema kiire valiku kohalikelt kinnisvara lehekülgedelt välja valitud 4-5 korteri vahel, mis kõik asusid linna väga eriilmelistes osades. Enne otsuse tegemist sõitis abikaasa ka üheks päevaks väljavalitud kortereid vaatama ning läbi Skype kõne, siinse, sageli eluruumides pea olematu Internetiühenduse mulle ülevaadet andes. Aga peab tõdema, et linnatänavatel on Internet hea, isegi väga hea. Miks muidu inimesed pargipinkidel või mänguväljakutel nutiseadmetes maksusid maksavad ja muusikat tõmbavad.
Luksemburgi elama asudes olime seadnud abikaasaga üürikorterile teatud kriteeriumid, mis olid meie jaoks olulised:
" kuna väiksem poeg magas Eestis päeva ajal meelsasti õues värskes õhus, siis soovisime, et korteril oleks rõdu. Kriteerium, mida siinsed äärmiselt oskuslikult ruumisäästlikud, kuid teistsuguse kultuuritaustaga elumajade arendajad üldsegi oluliseks ei pea.
" kuna liigume lapsevankriga, siis peaks olema majas ka lift. Sellele tingimusele vastavaid korterid leidsime juba pisut rohkem.
" oluliseks pidasime ka linna lähedust. Luksemburgis on võimalik leida imeilusaid kortermaju, hurmavate vaadetega nii sügavatele orgudele kui ka mägedele mitmel pool linna. Kuid see eeldaks iga päev lapsevankriga mägede vallutamist, milleks minusugune läbinisti Lasnamäe tüdruk ei olnud esmapilgul veel valmis. Samuti kartsin, et liialt keskusest väljas, tasahilju hiilivas vaikuses oma päevi mööda saates, tuleb hinge ehk liiga palju nukrust ja hingematvat üksildust. Tunnet, millega pea kõik võõrsile kolinud mingil ajahetkel paratamatult ehk kokku puutuvad.
" hindasime korteri eeliseks ka seni Eestis mittepraktilisena tundunud vanni olemasolu, mis oleks üheks motivatsioonivahendiks vanemale pojale, kes võõrsile kolides pidi meie perest ehk kõige enam "ohvreid tooma".
" parkimiskoht, mida siinstele üürikorteritele sageli juurde ei pakuta. Parkimine linnatänavatel on aga väga kallis, ulatudes 30 euroni päevas.
" omavahel öeldes otsisime ka korterit, mis ei oleks korter selle sõna otseses mõttes - kus ei oleks midagi ülepakutut, kuid millel hing sees ja kus tunneksime ennast lihtsalt hästi.
Mul on hea meel, et abikaasa kortereid kohapeal vaatamas käies, tundis selle hingega korteri ära.
" mitte vähem oluline ei olnud ka pakutav üürihind, mis Eesti üürituruga võrreldes ulatub aga keskmise eestlase jaoks müstiliste summadeni..
Võimalikud korterid valisime välja Centsis ja Kirchbergis, kus olid küll olemas nii soovitud rõdu kui ka vann, kuid mis paistsid liialt korterlikud ning milles igatsetud koduhõngu ei olnud.
Sobiva elupaiga leidsime ka Limpertsbergis, linna südames, sealsel põhja kaldal ning mida siinmail peetakse väga heaks piirkonnas kus elada: asukoht linna südames, kõik vajalik käe-jala-juures, turvaline ning kus rohkete parkide tõttu on ka piisavalt rohelust, mida kohalikud hea meelega hommikusörgiks või nädalavahetuse piknikuteks kasutavad. Limpertsberg oli meie pere esmane eelistus ka asukoha mõttes - väike vahemaa kooliga - ca 3 km (Euroopa kool Kirchbergis). Kuigi jah, Harjumaa suuruses linnakeses ei tohiks põlise tallinlase jaoks midagi liialt kauge tunduda. Siiski sai soovitud korteri puhul määravaks liialt kõrge üürihind, terrassi ja vanni puudumine.
Ühe võimalusena kaalusime elupaigana ka linna põhjakaldal asuvat Dommeldanget, mis all orus, mäejalamil asudes, pakkus uudishimulikele elupaiga otsijatele midagi niivõrd teistsugust ja omanäolist. Siiski on Dommeldange tänu siinsele ümbritsevale metsale ja mägedele pime ja ühistransport Kirchbergi puudus.
Abikaasa esmane eelistus oleks ehk olnud ka linna idaosas laiuv Kirchberg, mis oma vaikuse ja stoilise rahuga meenutades meie eelmist elupaika Eestis.
Peresõbraliku ja vaikse elupiirkonnana on hinnatud ka linna läänepiirkonda jääv Merl, mis oleks aga koolist jäänud ca 10 kilomeetri kaugusele. Valitud korteri miinuseks rääkis ka raudtee lähedus.
Viimase võimaliku valikuna käis abikaasa vaatamas linna lõunaosas, Gares, asuvat korterit.
Garet ei peeta siisete sisserändajate poolt aga väga heaks elupiikonnaks, mida osad eestlased nimetavad liialdamata ka Luksemburgi Kalamajaks. Siinses piirkonnas, võrreldes näiteks Limpertsbergiga, leiduvad pisut soodsama valikuga söögi ja ostlemiskohad tõmbavad justkui magnetina teistsugust rahvast ligi.
Siiski vastas valitud korter igati perekeskis seatud ootustele ja enamgi veel - Eesti kortermajades mitte kasutusel olev autolift, eraldi parkimiskoht majas sees, uksekaamera, korralik keldriboks, eraldi pesupesemise ruum korteris sees ja siinses piirkonnas harva esinev suur ja avar rõdu, ei andnud meile pikka mõtlemisaega. Gare kasuks rääkis ka "linna lähedus", piisavalt ligidal asuvad toidupoed ja apteegid ning mitmekesised ostlemiskohad, kui ei soovi perega teha väljasõitu just nädalavahetusel mõnda suuremasse kaubanduskeskusesse. Ja muidugi need lõputud saiapoed ja kohvikud:) Aga sellest räägin juba pisut hiljem.
Elupaiga valikust ehk aga raskeimgi - nüüd tuli harjuda siinse elukorraldusega, senisest kodust ja mugavatest valikutest eemal.. Ja see ei olnudki nii lihtne nagu olin arvanud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar