Aeglane kiirustamine

Mõtlen sageli endamisi, kaua võtab aega eestlasele sünnipärasest kiindumusest - kõikjale kiirustamise  mentaalsest harjumusest lahti saamine või siis vähemasti selle mõningane ohjamine.
Mis paneb mind sellele siinses hertsogiriigis elades sageli mõtlema, on lihtne soov saada kodus olles kätte siia tellitud postipakid. See on esmapilgul ehk isegi imestamapanev, aga hiljuti Eestist, kus pakisüsteem toimib enamasti valutult, Luksemburgi kolides, tuleb paraku jälle ümber harjuda vana süsteemi järgi pakil postkontoris järel käia või pakk tellida hoopiski tööaadressil. Seal viibitakse ju enamuse aja päevast ning tõenäolisem on, et soovitud saadetis sinuni ka jõuab.
Ka täna hommikul kordus sarnane muster nagu juba mitmeid kordi varem - näen korteris asuvast kaamerast kullerit, ta isegi näitab mulle kauaoodatud pakki, aga minuni see ei jõua. Ja põhjuseks ei olegi alati siinse keele oskamatus.
Niisiis ootasin täna kannatlikult minuni saabuma pidavat kolme postisaadetist. Hommikul väiksemat last rõdul unele suigutamas, helises nõudlikult uksekell. Püüdes meeleheitlikult kulleri tähelepanu kaamera vahendusel püüda ja talle korduvalt nupust ust avases, ehmatasid ilmselt teda minu umbkeelsed selgitused, et tulgu julgelt üles kolmandale korrusele. Mis sai mulle aga alles hiljuti selgeks, kuller siin kortermajas sageli üles ei tule. Pakiomanik peab talle ise vestibüüli vastu minema. Mis on ka arusaadav, kuna korteriustel ei ole ju peal numbrit ega elaniku nime ning arusaadavalt ei ole võimalik tuvastada mitmendal korrusel pakki oodatakse. Paljudes kortermajades ei ole ka lifti...
Nii järjekordne pakk tagasi postkontorisse sõitis...
Pool tundi hiljem helises uksekell uuesti. Ma ei oska öelda, kas olin juba sisemuses end ette valmistanud, et kui kuller veelkord tuleb, siis ükskõik mis valemiga, kuid eesmärk on pakk siiski kätte saada.
Jätsin südame põksudes lapse rõdule magama, haarasin korterivõtme ja tormasin tulistjalu trepist alla kullerile vastu. Kiirustades suutsin veel trepikojas tahtmatult ehmatada siinset püüdlikku koristajat.
Suur oli aga minu pettumus, kui alla jõudes kullerit kusagil ei paistnud. Fikseerisin kiiresti lifti asukoha - kolmandal korrusel. "Ahaa, ikkagi tuli pakiga üles", mõtlesin endamisi. Kolmandale jõudes liikus lift aga juba viiendale, jooksin sinna. Järjekordne luhtunud katse... lift sõitis juba alla siinse uue elanikuga, mina jalgade välkudes treppidest järgi, jäädes jälle koristajale ja ühele meie korteri all asuvast firmast väljaastuvale kundele jalgu.
Jõudsin vestibüüli ja ohkasin kergendatult nähes kullerit koos pakkidega. "Sain hakkama", ohkasin kergendatult. Peale allkirja andmist aitas sõbralik kuller mu pakid lifti ja jõudsin talle veel suures õhinas "cracias" öelda, ise kohe aru saades, et need tänusõnad olid öeldud ilmselgelt vales keeles.
Hiljem tõdesin, et kuller kontrollis kõigepealt, kas olen ikka kodus, enne kui ta suurt pakki hakkab autost kortermajja vedama. Luksemburgis on kullersüsteem üles ehitatud Eestist pisut erinevalt. Me saame teada küll päeva, mil oodatud pakk peaks meieni jõudma, kuid nad ei helista ette, mis kellaajal nad paki sinuni toimetavad.
Võidurõõmsa ja õnnelikuna alustasin liftiga teekonda oma korrusele. Aga ei, kellegil olid minuga sel korral teised plaanid. Lift oli jõutud enne mind tellida keldrikorrusele, kus ukse avanedes hakkas kohalik noormees, kes ilmselgelt käis allkorrusel torusid vahetamas, erinevaid torujuppe lifti tõstma. Ja neid ikka oli... igatahes kolme minuti möödudes olin ma oma kauaoodatud postipakiga lootusetult lifti nurka surutud. Lõpuks siiski lifti uksed sulgusid ja noormees püüdis ilmselgelt mind kannatlikkuse eest tänada ning ütles midagi prantsuse keeles. Kuuldes minult, et suhtlen vaid inglise keeles, jäi ta aga püüdlikult vait.
Jõudsime lõpuks vestipüüli tagasi ning noormees alustas torujuppide liftist väljatõstmist. Peale viimase prahikoti haaramist, heitis töömees mulle sõbraliku pilgu ning soovis inglise keeles ilusat päeva.
Alustasin teistkordselt liftiga sõitu oma korrusele. Õnneliku ja rahulolevana on esimene postipakk lõpuks käes ja ka mina kodus tagasi.
Mis mind siinses ühiskonnas paneb aga ikka ja jälle imestama, on siinsete inimeste oskus ja loomuomane püüd (mitte võlts) võtta asju rahulikult ning mitte liigselt rapsida. Sellisest  käitumismudelist on veel palju õppida.