Mõtlen sageli endamisi, kaua võtab aega eestlasele sünnipärasest kiindumusest - kõikjale kiirustamise mentaalsest harjumusest lahti saamine või siis vähemasti selle mõningane ohjamine.
Mis paneb mind sellele siinses hertsogiriigis elades sageli mõtlema, on lihtne soov saada kodus olles kätte siia tellitud postipakid. See on esmapilgul ehk isegi imestamapanev, aga hiljuti Eestist, kus pakisüsteem toimib enamasti valutult, Luksemburgi kolides, tuleb paraku jälle ümber harjuda vana süsteemi järgi pakil postkontoris järel käia või pakk tellida hoopiski tööaadressil. Seal viibitakse ju enamuse aja päevast ning tõenäolisem on, et soovitud saadetis sinuni ka jõuab.
Ka täna hommikul kordus sarnane muster nagu juba mitmeid kordi varem - näen korteris asuvast kaamerast kullerit, ta isegi näitab mulle kauaoodatud pakki, aga minuni see ei jõua. Ja põhjuseks ei olegi alati siinse keele oskamatus.
Niisiis ootasin täna kannatlikult minuni saabuma pidavat kolme postisaadetist. Hommikul väiksemat last rõdul unele suigutamas, helises nõudlikult uksekell. Püüdes meeleheitlikult kulleri tähelepanu kaamera vahendusel püüda ja talle korduvalt nupust ust avases, ehmatasid ilmselt teda minu umbkeelsed selgitused, et tulgu julgelt üles kolmandale korrusele. Mis sai mulle aga alles hiljuti selgeks, kuller siin kortermajas sageli üles ei tule. Pakiomanik peab talle ise vestibüüli vastu minema. Mis on ka arusaadav, kuna korteriustel ei ole ju peal numbrit ega elaniku nime ning arusaadavalt ei ole võimalik tuvastada mitmendal korrusel pakki oodatakse. Paljudes kortermajades ei ole ka lifti...
Nii järjekordne pakk tagasi postkontorisse sõitis...
Pool tundi hiljem helises uksekell uuesti. Ma ei oska öelda, kas olin juba sisemuses end ette valmistanud, et kui kuller veelkord tuleb, siis ükskõik mis valemiga, kuid eesmärk on pakk siiski kätte saada.
Jätsin südame põksudes lapse rõdule magama, haarasin korterivõtme ja tormasin tulistjalu trepist alla kullerile vastu. Kiirustades suutsin veel trepikojas tahtmatult ehmatada siinset püüdlikku koristajat.
Suur oli aga minu pettumus, kui alla jõudes kullerit kusagil ei paistnud. Fikseerisin kiiresti lifti asukoha - kolmandal korrusel. "Ahaa, ikkagi tuli pakiga üles", mõtlesin endamisi. Kolmandale jõudes liikus lift aga juba viiendale, jooksin sinna. Järjekordne luhtunud katse... lift sõitis juba alla siinse uue elanikuga, mina jalgade välkudes treppidest järgi, jäädes jälle koristajale ja ühele meie korteri all asuvast firmast väljaastuvale kundele jalgu.
Jõudsin vestibüüli ja ohkasin kergendatult nähes kullerit koos pakkidega. "Sain hakkama", ohkasin kergendatult. Peale allkirja andmist aitas sõbralik kuller mu pakid lifti ja jõudsin talle veel suures õhinas "cracias" öelda, ise kohe aru saades, et need tänusõnad olid öeldud ilmselgelt vales keeles.
Hiljem tõdesin, et kuller kontrollis kõigepealt, kas olen ikka kodus, enne kui ta suurt pakki hakkab autost kortermajja vedama. Luksemburgis on kullersüsteem üles ehitatud Eestist pisut erinevalt. Me saame teada küll päeva, mil oodatud pakk peaks meieni jõudma, kuid nad ei helista ette, mis kellaajal nad paki sinuni toimetavad.
Võidurõõmsa ja õnnelikuna alustasin liftiga teekonda oma korrusele. Aga ei, kellegil olid minuga sel korral teised plaanid. Lift oli jõutud enne mind tellida keldrikorrusele, kus ukse avanedes hakkas kohalik noormees, kes ilmselgelt käis allkorrusel torusid vahetamas, erinevaid torujuppe lifti tõstma. Ja neid ikka oli... igatahes kolme minuti möödudes olin ma oma kauaoodatud postipakiga lootusetult lifti nurka surutud. Lõpuks siiski lifti uksed sulgusid ja noormees püüdis ilmselgelt mind kannatlikkuse eest tänada ning ütles midagi prantsuse keeles. Kuuldes minult, et suhtlen vaid inglise keeles, jäi ta aga püüdlikult vait.
Jõudsime lõpuks vestipüüli tagasi ning noormees alustas torujuppide liftist väljatõstmist. Peale viimase prahikoti haaramist, heitis töömees mulle sõbraliku pilgu ning soovis inglise keeles ilusat päeva.
Alustasin teistkordselt liftiga sõitu oma korrusele. Õnneliku ja rahulolevana on esimene postipakk lõpuks käes ja ka mina kodus tagasi.
Mis mind siinses ühiskonnas paneb aga ikka ja jälle imestama, on siinsete inimeste oskus ja loomuomane püüd (mitte võlts) võtta asju rahulikult ning mitte liigselt rapsida. Sellisest käitumismudelist on veel palju õppida.
reede, 17. märts 2017
reede, 10. märts 2017
Harjumuspäratu normaalsus
Olin järgmise postitusena planeerinud kirjutada suure elevusega sellest, millised tunded ja meeleolupildid valdavad mind siinses heaoluriigis juba enam kui kuu aega elades, tavatutest, kuid omanäolistest ja väga ainulaadsetest laste mänguväljakutest, täiesti umbkeelsest, kuid ootamatult sõbralikest inimestest, meile ehk harjumuspäratust, kuid siin vargsi endasse haaravast kohvikukultuurist ning sellest imelisest tundest, mis valdab mind pühapäeva hommikusel sörgil läbi siinse Gare linnaosa Limpertsbergi kaunitesse parkidesse.
Aga, ei. Tuginedes pea kogu siinolemise aja meie pere püüdlikust soovist saada abi väiksema lapse (6 kuune) juba peaaegu 1,5 kuud kestvale ülemiste hingamisteede probleemile - tugevast nohust bronhiaalse probleemini ja võib-olla veel midagi... kirjutangi pisut siinsest arstisüsteemist ning sellest, millist arstiabi oleme saanud Luksemburgis kasutada.
Veebruarikuu alguses Luksemburgi saabudes vaevas perepoega väike nohu, mis peagi suureks ja vesiseks, last silmnähtavalt häirivaks muutus. Kuna suure nohuga kaasnes ka silmade ja näo turse, rähma jooksvad silmad, otsustasime pöörduda siinse arsti juurde.
Kuna meie perearst Eestis on aastaid meid ravinud homöopaatiliste ravimitega ning oleme antibiootikumi laastavast mõjust tervisele suutnud siiani eemal olla, otsustasime konsulteerida tuttavate kohalikega ning küsida kontakti justnimelt spetsialisti kohta, kes esimesel võimalusel antibiootikume välja ei kirjuta. Ka meie perearst teadis enne kolimist hoiatada, et siinsed arstid kirjutavad neid välja liigagi kergekäeliselt.
Hea tuttava soovitusel saime kiirelt aja kohalikus arstikeskuses, küll ca 40 minutilise autosõidu kaugusel Luksemburgi põhja osas, Ettelbruckis. Me ei saanud aega küll täpselt soovitatud arsti juurde, kuna tema juurde olid järjekorrad pikad. Oluline aga oli, et haiget last oli siinne arst nõus esimesel visiidil läbi vaatama.
Luksemburgis toimib perearsti juurde registreerimisel põhimõte, mille kohaselt esmasel ülevaatusel ja nimistusse registreerimisel peab olema patsient terve. Ülevaatuse järgselt võib juba järgmisel korral ka arsti juurde haigena pöörduda. Niisiis tuleks Luksemburgi kolides esimesel võimalusel ka soovitud perearst üle vaadata. Mine tea, millal vaja läheb.
Kuna kokkulepitud arsti visiidini oli aga paar päeva aega ning lapsel läks tervis silmnähtavalt halvemaks, siis otsustasime ühel laupäeva hommikul siiski siinsesse haiglasse erakorralisse vastuvõttu pöörduda. Luksemburgis saab laste erakorraliste tervislike probleemidega abi kahest haiglast, Centre Pediatrique du Centre Hospidalierist (CHL) ning Hopidal du Kirchbergist.
Abikaasa töökaaslaste soovitusel pöördusime CHL-li, kuna sealne haigla pidavat oleme uuem, moodsam, teenindus parem ning ka arstiabi kvaliteetsem.
Kohapealne vastuvõtt ei erinenud suuresti Mustamäe haigla erakorralisest vastuvõtust... palju lapsi erinevate väiksemate ja suuremate probleemidega arsti vastuvõttu ootamas...pikk, pikk ootamine.
Peale ca 40 minutilist ootamist saime arsti õe vastuvõtule, kes selgitas last vaeva probleemi, mõõtis palavikku ja saturatsiooni ning suunas edasi lastearsti juurde haigla teises tiivas.
Saime lastearsti juurde üllatavalt kiiresti ning hoolimata tema näilisest ebakindlusest suhelda meiega inglise keeles, oli ta üllatavalt püüdlik ja tähelepanelik. Ravi kirjutas ta välja küll vaid silmadele ja ninna tilgutamiseks tilku, kuid andis lootust, et küll see nohu läheb varsti ise üle.
Kuna nädalaga aga perepojal tervis paremaks ei läinud, ainult silmad ei eritanud enam rähma ning tugev nohu asendus nina kinnise korinaga, mis tundus last aga veelgi enam ärritavalt, otsustasime minna siiski kokkulepitud ajal Ettelbrucki arsti juurde.
Sinna sattusime 3 järgneva nädala jooksul lausa kolmel korral. Millega peab siinse arstisüsteeemi juures aga arvestama, on pikad ootejärjekorrad ning üsna tavaline on olukord, kus arsti ajad lähevad lausa tunnike üle. Aga kohalikud tunduvad siinnse süsteemiga kenasti harjunud olevat.
Ka sealne arst suhtles meiega sõbralikult ning selgitas last vaevavat ninakinnisust väikelastel esineva kitsa ninakanaliga, mis nohust tingitud nina turse korral sageli nohu põskkoopas kinni hoiabki, mis ei pääse välja ning kui pisike end liigutab, siis pääseb ninaeritis liikuma ja valgub kurku, kutsudes esile ärritavaid köhahoogusid. Saime sealtki kaasa nõu - olla kannatlik.
Kuna lapse köhahood järgneval nädalal sagenesid ja tugevnesid, kohati tekkis ka kahtlus, kas kopsud on puhtad, pöördusime arsti juurde tagasi. Arsti sõnul polnud aga muretsemiseks põhjust. Meie murelikke nägusid nähes ja võimaliku infektsiooni välistamiseks määras ta aga igaks juhuks ka vereproovi, mida pidime andma CHLi kliinikus.
Plaanisime verd anda reedesel hommikul, mil arvatavasti ka vähem inimesi järjekorras. Kuna jõudsime kohale aga paar minutit peale kella kümmet hommikul (mil vereandmise aeg lõppes), siis ei saanudki kahjuks teada, kui kaua oleks pidanud seal ootama.
Hiljem sai abikaasa veel töö juures nahutada, et miks me läksime verd andma suurkliinikusse, kus haigeid palju ning oht uut nakkust saada on suur. Luksemburgis pidi olema spetsiaalsed verevõtu kohad, kus järjekorrad väikesed..
Otsustasime proovida. Valisime verevõtu kohaks laupäevasel hommikul Strassenis asuva Laboratoires Reunise väikekliiniku. Leidsime selle peale mõningast ekslemist siiski vaevata üles. Verevõtu järjekorras olime kuues. Kuna patsientide vastuvõtmisega ning vere kogumisega tegeles kohapeal vaid üks inimene, siis läks iga patsiendi peale ei vähem ega rohkem kui 10 minutit. Hoolimata sellest istusime püüdlikult ning ootasime oma aega.
Peale ca 50 minutilst ootamist suleti välisuks, et rohkem inimesi veel viimasel hetkel enne sulgemist sisse ei astuks ning patsiente teenindav õde saaks õigel ajal ikka tööpäeva lõpetatud.
Peale kannatlikku ootamist kabinetti sisenedes vaatas õde meid aga umbusliku pilguga ning täpsustas, kas me soovime verd anda beebil. Peale meie ühist peanoogutust saime vastuse, mida sugugi oodata ei osanud - tema beebidel verd ei võta, kuna nende veenid on liiga peenikesed. Õde andis aga lootust, et ehk oskab beebidel verd võtta tema kolleeg, kes saabub tööle 10 tunni pärast. Tegelikult ei osanud ta meile aga täpselt selgeks teha, millal ta siis täpselt tööle tuleb.
Julgustasime õde siiski kohapeal vere võtmist proovima ning ütlesime, et pisipoisil on verd kuue kuu jooksul võetud rohkemgi kui seda soovinud oleksime. Peale kaheminutilist tulutut valjuhäälselt protestiva lapse veenis surkimist, andsime enne õde siiski ise alla ja ütlesime, et oleme nõus siiski minema teise kliinikusse verd andma.
Järgmisel päeval seadis abikaasa sammud juba teistkordselt CHL kliinikusse, kus verd võeti väikelapsele valutumal meetodil - sõrmeotsast ning kus vere võtmine kulges ilma igasuguste viperusteta.
Hoolimata sellest, et oleme vahepeal külastanud ka siinset kõrva-nina-kurguarsti erapraksises ja Ettelbrucki lastearsti juures visiidil käinud juba kolmandat korda ning kes meie lootusetuid nägusid nähes ja last vaevava köha tõestuseks kodus eelneva videoklipi vaatamist, lõpuks ka antibiootikumi kuuri välja kirjutas, võib tõdeda, et siinsete (inglise keelt kõnelevate) eriarstide juure pääseb küll. Ooteajad vastuvõtule on sageli isegi lühemad kui Eestis. Mõningate nüanssidega peab siinses arstisüsteemis aga lihtsalt harjuma ning paraku ei saa alati ka teist soovitusi järgida, paljud asjad tuleb ise läbi proovida.
Mis mulle aga on selgeks saanud - siinses ühiskonnas võtavad kõik asjad palju kauem aega. Ja selle eripäraga tuleb siin elades paraku arvestada ja vaikides leppida.
Aga, ei. Tuginedes pea kogu siinolemise aja meie pere püüdlikust soovist saada abi väiksema lapse (6 kuune) juba peaaegu 1,5 kuud kestvale ülemiste hingamisteede probleemile - tugevast nohust bronhiaalse probleemini ja võib-olla veel midagi... kirjutangi pisut siinsest arstisüsteemist ning sellest, millist arstiabi oleme saanud Luksemburgis kasutada.
Veebruarikuu alguses Luksemburgi saabudes vaevas perepoega väike nohu, mis peagi suureks ja vesiseks, last silmnähtavalt häirivaks muutus. Kuna suure nohuga kaasnes ka silmade ja näo turse, rähma jooksvad silmad, otsustasime pöörduda siinse arsti juurde.
Kuna meie perearst Eestis on aastaid meid ravinud homöopaatiliste ravimitega ning oleme antibiootikumi laastavast mõjust tervisele suutnud siiani eemal olla, otsustasime konsulteerida tuttavate kohalikega ning küsida kontakti justnimelt spetsialisti kohta, kes esimesel võimalusel antibiootikume välja ei kirjuta. Ka meie perearst teadis enne kolimist hoiatada, et siinsed arstid kirjutavad neid välja liigagi kergekäeliselt.
Hea tuttava soovitusel saime kiirelt aja kohalikus arstikeskuses, küll ca 40 minutilise autosõidu kaugusel Luksemburgi põhja osas, Ettelbruckis. Me ei saanud aega küll täpselt soovitatud arsti juurde, kuna tema juurde olid järjekorrad pikad. Oluline aga oli, et haiget last oli siinne arst nõus esimesel visiidil läbi vaatama.
Luksemburgis toimib perearsti juurde registreerimisel põhimõte, mille kohaselt esmasel ülevaatusel ja nimistusse registreerimisel peab olema patsient terve. Ülevaatuse järgselt võib juba järgmisel korral ka arsti juurde haigena pöörduda. Niisiis tuleks Luksemburgi kolides esimesel võimalusel ka soovitud perearst üle vaadata. Mine tea, millal vaja läheb.
Kuna kokkulepitud arsti visiidini oli aga paar päeva aega ning lapsel läks tervis silmnähtavalt halvemaks, siis otsustasime ühel laupäeva hommikul siiski siinsesse haiglasse erakorralisse vastuvõttu pöörduda. Luksemburgis saab laste erakorraliste tervislike probleemidega abi kahest haiglast, Centre Pediatrique du Centre Hospidalierist (CHL) ning Hopidal du Kirchbergist.
Abikaasa töökaaslaste soovitusel pöördusime CHL-li, kuna sealne haigla pidavat oleme uuem, moodsam, teenindus parem ning ka arstiabi kvaliteetsem.
Kohapealne vastuvõtt ei erinenud suuresti Mustamäe haigla erakorralisest vastuvõtust... palju lapsi erinevate väiksemate ja suuremate probleemidega arsti vastuvõttu ootamas...pikk, pikk ootamine.
Peale ca 40 minutilist ootamist saime arsti õe vastuvõtule, kes selgitas last vaeva probleemi, mõõtis palavikku ja saturatsiooni ning suunas edasi lastearsti juurde haigla teises tiivas.
Saime lastearsti juurde üllatavalt kiiresti ning hoolimata tema näilisest ebakindlusest suhelda meiega inglise keeles, oli ta üllatavalt püüdlik ja tähelepanelik. Ravi kirjutas ta välja küll vaid silmadele ja ninna tilgutamiseks tilku, kuid andis lootust, et küll see nohu läheb varsti ise üle.
Kuna nädalaga aga perepojal tervis paremaks ei läinud, ainult silmad ei eritanud enam rähma ning tugev nohu asendus nina kinnise korinaga, mis tundus last aga veelgi enam ärritavalt, otsustasime minna siiski kokkulepitud ajal Ettelbrucki arsti juurde.
Sinna sattusime 3 järgneva nädala jooksul lausa kolmel korral. Millega peab siinse arstisüsteeemi juures aga arvestama, on pikad ootejärjekorrad ning üsna tavaline on olukord, kus arsti ajad lähevad lausa tunnike üle. Aga kohalikud tunduvad siinnse süsteemiga kenasti harjunud olevat.
Ka sealne arst suhtles meiega sõbralikult ning selgitas last vaevavat ninakinnisust väikelastel esineva kitsa ninakanaliga, mis nohust tingitud nina turse korral sageli nohu põskkoopas kinni hoiabki, mis ei pääse välja ning kui pisike end liigutab, siis pääseb ninaeritis liikuma ja valgub kurku, kutsudes esile ärritavaid köhahoogusid. Saime sealtki kaasa nõu - olla kannatlik.
Kuna lapse köhahood järgneval nädalal sagenesid ja tugevnesid, kohati tekkis ka kahtlus, kas kopsud on puhtad, pöördusime arsti juurde tagasi. Arsti sõnul polnud aga muretsemiseks põhjust. Meie murelikke nägusid nähes ja võimaliku infektsiooni välistamiseks määras ta aga igaks juhuks ka vereproovi, mida pidime andma CHLi kliinikus.
Plaanisime verd anda reedesel hommikul, mil arvatavasti ka vähem inimesi järjekorras. Kuna jõudsime kohale aga paar minutit peale kella kümmet hommikul (mil vereandmise aeg lõppes), siis ei saanudki kahjuks teada, kui kaua oleks pidanud seal ootama.
Hiljem sai abikaasa veel töö juures nahutada, et miks me läksime verd andma suurkliinikusse, kus haigeid palju ning oht uut nakkust saada on suur. Luksemburgis pidi olema spetsiaalsed verevõtu kohad, kus järjekorrad väikesed..
Otsustasime proovida. Valisime verevõtu kohaks laupäevasel hommikul Strassenis asuva Laboratoires Reunise väikekliiniku. Leidsime selle peale mõningast ekslemist siiski vaevata üles. Verevõtu järjekorras olime kuues. Kuna patsientide vastuvõtmisega ning vere kogumisega tegeles kohapeal vaid üks inimene, siis läks iga patsiendi peale ei vähem ega rohkem kui 10 minutit. Hoolimata sellest istusime püüdlikult ning ootasime oma aega.
Peale ca 50 minutilst ootamist suleti välisuks, et rohkem inimesi veel viimasel hetkel enne sulgemist sisse ei astuks ning patsiente teenindav õde saaks õigel ajal ikka tööpäeva lõpetatud.
Peale kannatlikku ootamist kabinetti sisenedes vaatas õde meid aga umbusliku pilguga ning täpsustas, kas me soovime verd anda beebil. Peale meie ühist peanoogutust saime vastuse, mida sugugi oodata ei osanud - tema beebidel verd ei võta, kuna nende veenid on liiga peenikesed. Õde andis aga lootust, et ehk oskab beebidel verd võtta tema kolleeg, kes saabub tööle 10 tunni pärast. Tegelikult ei osanud ta meile aga täpselt selgeks teha, millal ta siis täpselt tööle tuleb.
Julgustasime õde siiski kohapeal vere võtmist proovima ning ütlesime, et pisipoisil on verd kuue kuu jooksul võetud rohkemgi kui seda soovinud oleksime. Peale kaheminutilist tulutut valjuhäälselt protestiva lapse veenis surkimist, andsime enne õde siiski ise alla ja ütlesime, et oleme nõus siiski minema teise kliinikusse verd andma.
Järgmisel päeval seadis abikaasa sammud juba teistkordselt CHL kliinikusse, kus verd võeti väikelapsele valutumal meetodil - sõrmeotsast ning kus vere võtmine kulges ilma igasuguste viperusteta.
Hoolimata sellest, et oleme vahepeal külastanud ka siinset kõrva-nina-kurguarsti erapraksises ja Ettelbrucki lastearsti juures visiidil käinud juba kolmandat korda ning kes meie lootusetuid nägusid nähes ja last vaevava köha tõestuseks kodus eelneva videoklipi vaatamist, lõpuks ka antibiootikumi kuuri välja kirjutas, võib tõdeda, et siinsete (inglise keelt kõnelevate) eriarstide juure pääseb küll. Ooteajad vastuvõtule on sageli isegi lühemad kui Eestis. Mõningate nüanssidega peab siinses arstisüsteemis aga lihtsalt harjuma ning paraku ei saa alati ka teist soovitusi järgida, paljud asjad tuleb ise läbi proovida.
Mis mulle aga on selgeks saanud - siinses ühiskonnas võtavad kõik asjad palju kauem aega. Ja selle eripäraga tuleb siin elades paraku arvestada ja vaikides leppida.
Tellimine:
Postitused (Atom)